Uhe öö ekstaas 1997, Huma, Eesti

Uhe Oo Ekstaas EST

Translator: Anu Merila 

Page preview

Lühikesed, erakordselt tiheda koega lood juhatavad meid nii euroopalikku suurlinnamelusse kui ka Lapimaa kaamoslikku talvemeeleollu. Seksuaalsus, sadism, masohhism, armastus ja äng segunevad Rosa Liksomi tekstides üheks. Vägivald, kirg, julmus, inimolevuse võlu ja vaev samuti. Öelda, et Liksomi looming on eripärane, tähendab öelda mitte midagi. Öelda, et see on šokeeriv – sama vähe. Ometi on Liksom suutnud oma loominguga publikut šokeerida. Tema vaheda, groteskse maailma näol pole siiski tegemist üksnes kirjandusliku kosmosega, vaid reaalsusega, mis on sageli väljamõeldisest kummalisem. Käesoleva, oma esimese lühijuttude kogumikuga pälvis autor Soomes aastakümne üllatusdebüüdi tiitli. Liksomi striptiis on nüüd meilgi alanud. 


Öhuleht 9.4.1997 Aita Kivi

Rosa säilitab salapära

Rosa Liksom, kõmuline soome kirjanik ja kunstnik, kelle äsja eesti keelde tõlgitud raamat "Ühe öö ekstaas" teravaid elamusi pakub, üllatas sel puhul toimunud kohtumisel Soome Instituudis saalitäit huvilisi - nii oma välimuse kui eheda olekuga.

"Mõtlesin õudusega, kes selle slängirohke teksti küll eesti keelde ümber paneb," tunnistas Liksomi välja andnud kirjastuse Huma peatoimetaja Kersti Kotkas ja selgitas, et "Ühe öö ekstaas" valiti esimesena eesti keelde tõlkimiseks kiusatusest tutvustada autorit nii, nagu ta end 1985. aastal debüteerides ise tutvustas.

Raske töö võttis enda peale Anu Merila, kes arvas: "Tõlkija, kes Liksomit tabada tahab, hakkab sõnu koguma ja kalkaritega sõprust pidama."

Juhani Salokannel iseloomustas kaheksa raamatu, näidendi ja kolme stsenaariumi ning filmi autorit ja nii kodu- kui välismaal paljude näitustega (maalid, graafika, häppeningid, installatsioonid) esinenut kokkuvõtlikult - marginaalne looja.

Varjunime varjus on julgem

1958. aastal Lapimaal sündinud, omal ajal Taanis Kristiaanias (seal ta keelebarjäärist tingitud eneseväljendamisraskuste tõttu kirjutamist alustaski) ja Venemaal elanud Liksomi kodu on praegu Helsingis. Paljudesse võõrkeeltesse tõlgitud ja korduvalt Soome kirjanduspreemiatega pärjatud kirjanik kodanikunimega Anni Ylävaara on õnnelik, et tema pseudonüümi ja isikut kodumail massiliselt kokku ei viida: "Võin minna igasse Helsingi baari, kartmata hüüet: kirjanik tuli!" Oma eraelu eelistab ta vaid enda päralt hoida.

Miks Liksom? "Elasin kunagi koos soomerootslastega, kes seda pea igas lauses täitesõnana kasutasid," selgitas külaline. Et Rosat sageli samanimelise Luxemburgiga seostatakse, selle vastu pole Pipi-välimuse taha varjunul midagi.

Moskvas vene keelt õppides alustas Liksom kohalike toidupakendite kogumist, millele edaspidi lisandusid ka nõukogude mänguasjad, olme- ja tarbeesemed. Kui Helsingi ateljee ligi 4000 eksponaadi jaoks kitsaks jääma hakkas, annetas omanik kollektsiooni Tampere Lenini muuseumile, kus neist praegugi näitus väljas on. (Selle külastajate seas olevat muide arvukalt venelasi.)

Arvustused Liksomile peavalu ei tee: "Kriitikud teevad oma tööd." Sõprade arvamused lähevad talle rohkem korda. Teksti ja teemadega lugejaid šokeerinud kirjanik eelistab ise klassikat: "Ma ei häbene tunnistada, et romaane, nagu "Tuulest viidud", "Sõda ja rahu", "Anna Karenina", võin lugeda ka kahekümnendat korda."

Tekst olgu elulähedane

Oma mullu ilmunud mahukale romaanile "Kreisland" on Liksomil kavas ka järg kirjutada. "Aga see ei saa vist enne kümmet aastat valmis," arvas autor, kes esimese osa tarvis ajastutõe ja -truuduse nimel ligi viis aastat materjali kogus. Üks olulisi teavitajaid Lapimaa omaaegse eluolu osas oli kirjaniku kaheksakümneaastane ema. Selle romaani kirjutamisel kulunud marjaks ära ka ülikoolis õpitud eriala - antropoloogia. Lähematest plaanidest mainis Liksom koomiksiseriaali tegemist. Töö ajakirjanikuna - kolumnid ja reisikirjad mitmetes väljaannetes - nõuab oma osa ajast.

"Neljakümne künnisel tahan maailma mõneti uue pilguga vaadata - ja nüüd võin endale ka lõõgastumist lubada," arvas Liksom, kes loodab elukaart kogu selle kirjususes ja pikkuses nautida osata. Feminismi-alasele küsimusele vastas kirjanik: "Pigem võitlen meeste õiguse eest oma peaga mõelda ja mitte pimesi oma naiste sõna kuulata. Aga see pole võitlus naiste vastu."

AITA KIVI